Ajalugu

Montreali Eesti Selts “Koit” on 72 aastat teeninud Montreali eestlastkonna seltskondlikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi huvisid. Selts asutati 18. märtsil 1933. Montrealis elunes sel ajal umbes 40 eestlast, kelledest 18 võtsid asutamiskoosolekust osa. Esimeheks valiti H. Tooman, kes püsis sellel kohal 1938 aastani. Montreali eestlastkonna väiksest arvust hoolimata, tegutses Selts aktiivselt ja jõuliselt: kokkutulekuil etendati näidendeid, kuulati segakoori ettekandeid, jne. Võõrustati ka külastajaid kodumaalt, nende hulgas kaubalaevade meeskondi.

Seltsi tegevus soikus Teise Maailmasõja ajal paljude liikmete Montrealist lahkumise tõttu, kuid hakkas kiiresti elavnema kui 1947. a. hakkas saabuma immigrante põgenikelaagreist Saksamaal. Ühe aastaga kasvas Montreali eestlaste arv paarikümnest ligi kolmesajale ja tõusis järgnevate aastate jooksul umbes tuhandeni. Selts hakkas tegutsema rahvuslike ürituste, nagu Vabariigi Aastapäev ja Võidupüha, pühitsemise korraldajana ja teiste seltskondlike ja ühiskondlike organisatsioonide tegevuse koordineerijana. Seltsi ettevõttel korraldati igal aastal järjekindlalt kunsti- ja käsitöönäitusi, milledest peale kohalike kunstnike võtsid osa ka paljud väljaspoolsed. Korraldati ka sümpoosione rahvuslikes ja muudes olulistes küsimustes, samuti konserte ja teatri ning filmietendusi. Kutsuti kohale külaliskõnelejaid ja korraldati kirjanike esinemisi. Selts toetas ka tõhusalt Montreali Maailmanäituse Expo ’67 Eestlaste Päeva korraldava Peakomitee tegevust. Kolm korda aastas andis Selts välja bülletääni “Montreali Teated”. Selle 104. number ilmus veebruaris 1978. a. Seltsi 45. aasta ja Eesti Vabariigi 60. aastapäeva puhul juubelialbumina.

Selts esindas Montreali eestlaste ühiskonda teiste rahvusgruppide tähtpäevadel ja Kanada Balti Liidu osakonna tegevuses, korraldas koos läti ja leedu organisatsioonidega küüditamispäeva aktust ja osales teiste rahvusgruppidega märgukirjade saatmisel linna- ja provintsivalitsustele.

Surevuse, vananemise ja paljude, eriti nooremate, mujale elamaasumise tagajärel soikus viimasel paaril aastakümnel järk-järgult Seltsi tegevus. Seltskondlik läbikäimine kaldus Jaani kiriku ja Pensionäride Klubi juurde. Suhtlemine teiste rahvusgruppidega nõrgenes peale isamaa taasiseseisvumist, sest ei tuntud enam suurt vajadust ühiseks rindeks, mis enne oli suunatud kodumaade rõhuja vastu, ega üldse elavaks rahvuspoliitiliseks tegevuseks. Seega kahanes tunduvalt Seltsi roll ja osatähtsus Montreali eestlaskonnas. Ja tähelepanu suundus nüüd otse koduma poole, milline areng tõi aga kaasa tugeva huvipuhangu nooremate hulgas eestluse ja selle siinse säilumise vastu. Tänu sellele tõotab Montreali Eesti Selts, mis viimasel ajal on mänginud vaid kõige vajalikumat esinduslikku ja informatiivset rolli, uue noorema juhtkonna juhatusel elustada siinsete eestlaste seltskondlikku ja ühiskondlikku tegevust.

Dr. Martin Puhvel
MES Esimees, 1962-63
(Montrealis, september 2005)